Joodipuudus: sümptomid, vajadus ja seos kilpnäärmega

Joodipuudus tekib, kui saadav kogus ei kata enam kilpnäärme vajadust: täiskasvanul 150µg päevas, raseduse ja imetamise ajal 200µg. Kerge puudus jääb sageli märkamata ning TSH on normaalne. Tugevam või pikaajaline puudus soodustab struumat ja hüpotüreoosi.

Teema on taas päevakorras: 2024. aastal hoiatas WHO Euroopa büroo muutuvatest toitumisharjumustest tingitud suurema puuduseriski eest. Siin on otsesed vastused levinumatele küsimustele: sümptomid, TSH, päevane vajadus, toidud ja riskirühmad.

Milleks organism joodi vajab?

Jood on kilpnäärmehormoonide tooraine: türoksiin (T4) sisaldab nelja joodiaatomit, trijodotüroniin (T3) kolme. Need hormoonid reguleerivad põhiainevahetust ning loote ja väikelapse aju arengut. Jood aitab kaasa kilpnäärmehormoonide normaalsele tootmisele ja normaalsele kilpnäärmetalitlusele, normaalsele energiavahetusele ja närvisüsteemi normaalsele talitlusele, aitab hoida nahka normaalsena ning aitab kaasa normaalsele kognitiivsele talitlusele (teiste mälu toetamise viiside kohta vaadake meie sellekohast artiklit). Keha seda ei tooda: see tuleb täielikult toidust.

Millised on joodipuuduse sümptomid?

Kerge puudus on enamasti sümptomiteta. Selle kestmisel või süvenemisel suureneb kilpnääre, et rohkem joodi haarata: see on struuma, mis võib olla nähtav kaela alaosas ning millega võivad kaasneda sõlmed. Kui hormoonide tootmine lõpuks väheneb, võivad ilmneda hüpotüreoosi tunnused:

• püsiv väsimus ja aeglustumine;
• külmakartlikkus;
• seletamatu kaalutõus;
• kuiv nahk, kõhukinnisus;
• keskendumisraskused.

Ükski neist tunnustest ei ole spetsiifiline: neil on palju muid võimalikke põhjusi ning järelduse võimaldab teha ainult arstlik hindamine.

Joodipuudus ja normaalne TSH: kas see on võimalik?

Jah, kerge või mõõduka puuduse korral on see isegi kõige tavalisem olukord. Kilpnääre kompenseerib: see töötab rohkem ning võib eelistada kõige aktiivsema ja vähem joodi sisaldava hormooni T3 eritust. Kuni sellest kohanemisest piisab, jäävad TSH ja hormoonid normi piiresse. WHO Euroopa büroo meenutab, et esimesena reageeriv marker on türeoglobuliin, ning USA NIH täpsustab, et TSH ei ole tundlik joodipuuduse näitaja. Selle kohanemise teine külg on pikemas plaanis suurenev kilpnääre ja sagedasemad sõlmed.

Kuidas teada, kas joodi on vähe?

Lihtsat ja usaldusväärset testi üksikisiku hindamiseks ei ole. Joodisisaldus uriinis on populatsiooni hindamise põhivahend, kuid see kõigub päeviti palju. Šveitsi uuring näitas, et inimese joodistaatuse hindamiseks 20 % täpsusega on vaja ligikaudu kümmet proovi. Üksik analüüs ei võimalda seega diagnoosi panna. Praktikas lähtub arst kaela läbivaatusest, ultraheliuuringust, TSH ja kilpnäärmehormoonide määramisest ning teie toitumisharjumustest.

Kas joodipuudus on Prantsusmaal sage?

Prantsusmaal ei ole hiljutisi üleriigilisi uriinijoodi andmeid. ANSESi viidatud INCA 3 uuringu järgi on täiskasvanute keskmine tarbimine ligikaudu 148µg päevas ehk veidi alla 150µg võrdlusväärtuse: osa elanikkonnast jääb seega sellest allapoole. Soola jodeerimine on seal vabatahtlik. WHO Euroopa büroo 2024. aasta aruanne toob välja kaks suundumust, mis mõjutavad Euroopa tarbimist: jodeeritud soola vähene kasutamine töödeldud toidus, kust saadakse 70–80 % tarbitud soolast, ning harva joodiga rikastatud taimsete piimaalternatiivide levik.

Kes on suurimas ohus?

• Rasedad ja imetavad naised, kelle vajadus suureneb 200µg-ni päevas. Ühendkuningriigi 1 040 naise kohordis oli lastel, kelle emade joodistaatus raseduse alguses oli ebapiisav, suurem risk kuuluda verbaalse IQ (šansisuhe 1,58) ja lugemise alumisse veerandisse. Uuring on vaatluslik ning WHO peab neid tõendeid mitteveenvaks, kuid signaal põhjendab tähelepanelikkust. Ka koliin kuulub toitainete hulka, mida sel ajal jälgida, nagu selgitame meie artiklis koliinist.
• Veganid ja vähemal määral taimetoitlased. 15 tööstusriikides tehtud uuringu ülevaade näitab, et veganite uriinijoodi tase on kõige madalam ning ükski veganirühm ei jõudnud optimaalsesse vahemikku.
• Inimesed, kes ei kasuta jodeeritud soola või söövad vähe kala, piimatooteid ja mune.

Kui palju joodi päevas vajatakse?

Etikettidel kasutatav toitainete võrdluskogus (NRV) on 150µg. Jodiid, toidus ja toidulisandites esinev vorm, imendub enam kui 90 % ulatuses.

Millised toidud on joodirikkad?

Sisaldused pärinevad ANSESi Ciquali tabelist; portsjonid on arvutatud näitlikult. Pruunvetikad sisaldavad seda väga palju, mõnikord üle 10 000µg kuivaine grammi kohta, kuid sisaldus on väga muutlik: ANSES ei pea neid sobivaks viisiks puudust korrigeerida.

Kas peaks võtma joodi toidulisandit?

Toidulisandit võib kaaluda, kui toitumine on pikemat aega joodivaene (vegantoit, jodeeritud soola puudumine, vähe mereande ja piimatooteid), või raseduse ajal arsti või ämmaemanda nõuandel. Prantsusmaal on toidulisandiga saadava joodi ülempiir 150µg päevas: selle päevase koguse annab Hexagon® Jood 150µg kaaliumjodiidi kujul. Kilpnäärmehaiguse (Hashimoto tõbi, hüpertüreoos, sõlmed) või liitiumi, amiodarooni või muu joodi sisaldava ravimi kasutamise korral ärge võtke joodi ilma arsti nõuandeta.

Kas liiga palju joodi on ohtlik?

Jah. Täiskasvanu ohutu tarbimise ülempiir on 600µg päevas, ka raseduse ja imetamise ajal. Sellest suurem liig võib häirida kilpnääret mõlemas suunas: struuma, hüpotüreoos või joodist tingitud hüpertüreoos. Risk pärineb peamiselt vetikatest ja neid sisaldavatest toidulisanditest: isegi maksimaalse soovitatud sisalduse 2 000µg juures grammi kohta piisab 500mg kuivvetikast päevas, et piiri ületada. ANSES ei soovita neid tooteid ilma arsti nõuandeta kilpnäärme- või südamehaiguse, neerupuudulikkuse, liitiumi või joodi sisaldava ravimi kasutamise, raseduse või imetamise korral.

Korduma kippuvad küsimused

Kas meresool sisaldab joodi?

Väga vähe, kui seda ei ole rikastatud. Jodeerimata sool sisaldab ligikaudu 1,8µg joodi 100g kohta, jodeeritud sool aga 1 860µg. Soolaõis, hall või roosa sool ei ole jodeeritud, kui pole märgitud teisiti: otsige pakendilt sõna „jodeeritud”. Tavalise soola asendamine jodeerituga kogust suurendamata sobib kokku soola vähendamisega.

Kas kõik kalad on joodirikkad?

Ei. Valge lihaga merekalad (tursk, kilttursk, süsikas) annavad üle 100µg 100g kohta, kasvanduse lõhe aga sisaldab ainult ligikaudu 8µg ehk üle kümne korra vähem.

Kas taimsed joogid annavad joodi?

Harva, kui neid ei ole rikastatud. Ühendkuningriigis sisaldab rikastamata taimne jook umbes 2 % lehmapiima joodikogusest ning 2020. aastal oli ainult 28 % mittemahedatest taimsetest jookidest rikastatud joodiga, kaltsiumiga aga 88 %. Kui need asendavad piima, kontrollige etiketti.

Kas väsimus võib tulla joodipuudusest?

See on võimalik, kui puudus põhjustab hüpotüreoosi, kuid väsimusel on palju sagedasemad põhjused: unepuudus, stress, rauapuudus. Energiat mõjutavad ka teised toitained, näiteks B6-vitamiin, mis aitab vähendada väsimust ja kurnatust (vaadake 5 asja, mida B6-vitamiini kohta teada).

Kas joodipuudus võib und häirida?

Otsene seos ei ole tõendatud. Hüpotüreoosiga võivad kaasneda väsimus ja unisus, kuid unehäiretel on enamasti muud põhjused, mida käsitleme lähemalt meie und käsitlevas artiklis.

Kas Hashimoto tõve korral võib joodi võtta?

Mitte ilma arsti nõuandeta. Autoimmuunse kilpnäärmehaigusega inimestel võivad isegi üldrahvastikule ohutuks peetavad kogused põhjustada kõrvaltoimeid.

Kokkuvõte

Joodipuudus võib jääda märkamatuks: see võib esineda normaalse TSH-ga ning lihtne uriinianalüüs seda ei tuvasta. Parim ennetus toimub toidulaual: jodeeritud sool tavalise asemel, valge lihaga kala, piimatooted ja munad. Esmajoones puudutab see rasedaid või imetavaid naisi, veganeid ning jodeeritud soola vältijaid; nemad võivad toidulisandiga saadava 150µg päevase koguse tervishoiutöötajaga läbi arutada. Rohkem ei ole parem: üle 600µg päevas võib jood omakorda kilpnäärme talitlust häirida.

Allikad

1. ANSES (2025). Références nutritionnelles pour les vitamines et les minéraux. anses.fr
2. EFSA NDA Panel (2014). Scientific Opinion on Dietary Reference Values for iodine. EFSA Journal, 12(5), 3660. doi:10.2903/j.efsa.2014.3660
3. EFSA (2025). Overview on Tolerable Upper Intake Levels as derived by the SCF and the EFSA NDA Panel. efsa.europa.eu
4. WHO, UNICEF, ICCIDD (2007). Assessment of iodine deficiency disorders and monitoring their elimination, 3. väljaanne. who.int
5. WHO Euroopa (2024). Prevention and control of iodine deficiency in the WHO European Region: adapting to changes in diet and lifestyle. who.int
6. Zimmermann MB, Boelaert K (2015). Iodine deficiency and thyroid disorders. The Lancet Diabetes & Endocrinology, 3(4), 286-295. doi:10.1016/S2213-8587(14)70225-6
7. König F et al. (2011). Ten repeat collections for urinary iodine from spot samples or 24-hour samples are needed to reliably estimate individual iodine status in women. Journal of Nutrition, 141(11), 2049-2054. doi:10.3945/jn.111.144071
8. Bath SC et al. (2013). Effect of inadequate iodine status in UK pregnant women on cognitive outcomes in their children: results from the Avon Longitudinal Study of Parents and Children (ALSPAC). The Lancet, 382(9889), 331-337. doi:10.1016/S0140-6736(13)60436-5
9. Eveleigh ER et al. (2020). Vegans, Vegetarians, and Omnivores: How Does Dietary Choice Influence Iodine Intake? A Systematic Review. Nutrients, 12(6), 1606. doi:10.3390/nu12061606
10. ANSES (2018). Avis relatif aux risques liés à la consommation de compléments alimentaires et de denrées contenant des algues riches en iode (saisine 2017-SA-0086). anses.fr
11. ANSES. Table de composition nutritionnelle des aliments Ciqual 2025. ciqual.anses.fr
12. NIH Office of Dietary Supplements (2024). Iodine – Fact Sheet for Health Professionals. ods.od.nih.gov
13. Määrus (EL) nr 432/2012, millega kehtestatakse lubatud terviseväidete nimekiri. eur-lex.europa.eu

Toidulisandid ei asenda mitmekesist ja tasakaalustatud toitumist ega tervislikku eluviisi. Ravimite kasutamise, raseduse või imetamise korral pidage nõu tervishoiutöötajaga.